Pärilik kaalujälgijageen - ?

Kas selline asi võib olemas olla? Kas inimesel võib geenide standardpaketis olla selline programmijupike, mis paneb ta pidevalt raalima selle kallal, et kui täna söön rohkem, siis homme sellevõrra jälle vähem ja nii kogu elu?

Jõudsin "Prantslannad ei lähe paksuks" teosega peaaegu viimase peatükini. Pidevalt läbiva joonena ilmneb põlvest põlve edasi pärandatud traditsioon ise süüa teha, regulaarselt vett juua ja süüa "päris" toitu, mitte light- ja tehisvariante. Ma millegipärast ei usu, et tegemist on ainult kasvatusega... lapsed ju enamasti mingil hetkel pööravad vanemate kasvatustöö vastu ja hakkavad ISE omamoodi elama ja asju ajama. See peab olema geen...

Premeerimisest

Seekordse postituse ajendiks on tänane rahvusvaheline turismipäev. Palju õnne, asjalised! Kuigi kalendritegijate jaoks on see üks ülimalt vähetähtis päev, nii et kõigi septembrikuiste mihkli- ja oinapäevade vahele ei ole seda meie seinakalendrisse üldse kirja pandudki.

Kas sööte selle päeva puhul kooki ka? No nagu ikke tähtsate päevade puhul? Kuidas - ei söö?!

Sünnipäevaks torti sööte? Pühapäeva puhul pannkooke ka? Naistepäevaks, emadepäevaks, isadepäevaks, lastekaitsepäevaks, kooli lõpuks, kooli alguseks, vabariigi aastapäevaks, jõuluks, aastavahetuseks - kogu aeg üks koogisöömine käib. Kui ise ei küpseta, ostetakse poest ja pidevalt üks koogiralli käib.

Alati leiab ju, mille puhul süüa midagi, mis päris kindlasti paksuks teeb. Sain eksami tehtud - kohvikusse. Jõudsin tööga tähtajaks valmis - tort... rullbiskviit... juust ja puuviljad... Olulise inimese sünnipäev (inimene kaugel, füüsiliselt õnnitlema-kallistama minna ei saa), jälle tort. Ja kõige vahvam: sain 2 kilo kaalust alla, seda tuleb tähistada - torti ostma!!!

Milles asi? Traditsioonid on visad ja jäigad, ei taha painduda? Ja vähesed innovatiivsed terviseteadlikud, kes oma sünnipäeval inimesed kalale, kinno või teatrisse kutsuvad, saavad takkajärgi külalistelt nipsakaid kommentaare, et "süüa ei olnudki." Veidi suurem grupp, kes teevad salati-sünnipäevi ja juurika-puuvilja-dipikastme pidusid klassikaliste sült-praad-kringel ürituste asemel, saavad samamoodi susata, et "kooki ja kartulisalatit ei olnudki."

Ja see massipsühhoosi moment muidugi ka. Kogu aeg ja kõik inimesed on tähistanud seda-teist-kolmat püha koogipugimisega, no kuidas siis äkki teistmoodi teha. Vaatavad imelikult ja... pärast õiendavad ka veel... Ja siis imestavad kõik see mees kooris, et kuda ometi jälle tuleb suuremaid riideid osta ja ekvatoriaalvöötme pekk ripub parasvöötmesse välja ja tselluvill õilmitseb ja trenn (iga päev 15 min jalgsi kõndimist, aeglaselt, kaubanduskeskuses ühest poest teise) ka ei aita...

Järelikult tuleb tähistamiseks ja tublide tulemuste preemiaks midagi muud välja mõelda kui klassikaline kreemitort. Eriti kui on põhjust edukat kaalulangust tähistada.

Hmm...(ajuragin)...

Läheks näiteks kinno (üksi, kutsuda on siiani vaid kaks inimest julgenud). Või teatrisse (kui pileti saab). Sööks restoranis midagi tervislikku (päris liha ja juurikaid). Ostaks endale midagi selga (kaltsukast). Vaataks telekat (70 kanalit peaks ju midagigi pakkuma, eksole). Ostaks plaadi või video või raamatu või mõne kena keraamilise asja. Läheks reisima.

Kurask, see kõik on ju oluliselt kallim kui koogiostmine... Kinopilet või teatripilet või restoranilõuna jäävad ilusti 100.- kanti ja isegi üle selle. Telekas 70 kanali pidamine ei ole kah kõikse odavam. Plaadid-VHSid-raamatud maksavad kah ülimalt korralikult, nigu väärt asjadele kohane. Keraamika maksab, kui on hingega tehtud ja originaalne. Ja no reisimine - isegi bussiga Võrru kursaõele külla maksab oluliselt rohkem kui trolliga poodi tordi järele.

Aga kui on kaks võimalust, siis kindel see, et kuskil on ka kolmas peidus. Kas antud situatsioonis võiks olla kasu igaks juhuks säästlikumalt söömisest, nii et premeerimiseks õnnestuks mingi fond moodustada? Eks järgmine kuu näeb, ma kavatsen selle "Projekt 900.-" ikkagi ellu viia, olenemata tegelikust lõpptulemusest.

Sojakohupiim

Mitu korda tuleb teile öelda - ärge minge Pillega poodi!!! Ega apteeki ei ole kah kasulik minna. Kui mina viimati temaga apteegis käisin, ostsin selle kolmefaasilise Poola päritolu System Slim Figura tee. Esimene faas maitses nigu nahkhiire munasarjade essents, nigu kurat teab mis, ma ütlen! Aga no ära ma ta larpisin ja nüüd saan varsti viimase faasiga ühele poole. Ehk siis tasakaalustamisega. Tasakaalu küll ei ole kuskilt näha, st pekk varjab endiselt mu liivakella-taljet ja saledaid sääri...

Näiteks eile käisin jälle Pillega poes. Temal oli vaja kõigest küpsiseid, no neid Selga omi, millega võib 20 000.- võita. No oleks siis küpsistega piirdunud - ei. Minul näiteks ei olnud üldse midagi vaja, aga mittemidagi võttis korvis energiajoogi (light, mis teie siis mõtlesite!), septembri-Burda, nektariinide, kodujuustu ja sojakohupiimakreemi kuju. Burdat olin ma ammu nillinud tegelikult, ok. Kodujuust on ka kasulik. Aga milleks oli vaja osta nektariine ja energiajooke, vat sellest mina aru ei saa... ei tohi näljasena poodi minna, eksole.

Sojakohupiima oleks võinud rohkem osta. Sojajogurt mulle konkreetselt ei maitsenud, sihuke vesine tundus, aga see kohupiimakreem oli nagu päris. Sidruni-vanilje. Maitses nagu see küpsisekoogi-dessert, mis kunagi müügil oli - ehk on praegu ka, aga ma seda osa piimakraami riiulist ei vaata :P Ja püsib siiani ilusti kõhus, näiteks hommikusöögihelveste ja piima pääle oleks ma praeguseks kellaajaks juba seest õõnes, mõtleks röökides, et iseennast üle kõhukorina kuulda oleks ja vahiks kella, et kas varsti on lõuna.

Soovitan stressisööjatele. Väärt kraam, hää pehme ja kohevil ja maitse on kah selline puhas, mitte E-keemiline. Stress läheb minema - vähemalt selle kohupiimakreemi söömise ajaks. Võib-olla ilusama eluga inimestel läheb kauemaks ja kaugemale, aga minusugune sitamagnet ei oska seda osa kommenteerida.

Hääd isu!

Silgatud :)

Kooli kehalise kasvatuse tundides ma küll nii usin ei olnud, peaks mainima. No haiges olekus ikke ei läinud jooksma, sõltugu sellest või aastahinne.

Aga eile käisin ära. SLÕhtulehe XXIV Rahvajooks, kus oli õige mitu varianti pakkuda. Näiteks võis ilma ajavõtuta kõndida või keperdada 5 km. Või aja pääle lipata 10, 21 või 47 km. Valik missugune. Distantsi pikkus oli ilusti rinnanumbritele alla ka kirjutatud.

Kaesin ilma ja inimesi, nendesamade numbrite järgi. Vanamehenäss - ja 47 km. Vanamehenässid, mitmekesi kenasti halliks lännu ja habemetega, ühtemoodi särgid seljas - ja 21 km. Naisolendid enamasti 5 ja 10 km.

Lastejooksud olid ägedad kaeda. Vahtisime laiema üldsusega kahelt poolt stardikoridori, kuda kuni 6-aastased pistsid 300 meetrit silkama. Kõige noorem osaleja oli 11-kuune. Ja ära silkas. Emme kõrval küll, aga suurema osa ajast ikke jooksis ise. Täitsa metsas - nii noor ja nihuke spordiarmastus....

Rada oli päris jõhker võrreldes SEB Sügisjooksu rajaga. Viimane kulges suhteliselt tasasel pinnal ja raja lõppu jäi paras allamäge jupp kah. Aga Lauluväljak-Pirita tee-Kose tee-Kloostrimetsa tee ring ei ole teps mitte sihuke madal ja maadligi. Eieieiei. Kõigepäält kohe raja alguses Kose tee tõus :S See võttis nii mõnelgi hinge kinni. Ja edasi tulid igasugused kurvid ja värgid sisse - ei teagi, kummal pool teed olla omadega. Hää, et leidsin rajalt ühe kaas-jalutaja, kelle eesmärk oli samuti Sügisjooksust parema ajaga finišisse jõuda, ja seda elusalt. Allamäge lõigud lidusime, vahepääl kõndisime, siis jälle natuke lidusime... Aega veel ei ole protokollist vaadanud, aga finiši tablool oli 1:21:44... Selle järgi peaks ikke parem aeg olema küll kui Sügisjooksul.

Hästi läbimõeldud värk, peaks mainima - lõpus anti pääle diplomi ja medali ka ürituse logoga särk. Puhas pesu!!! Sihuke tibukollane oli. Koju jõudes oli see kah korralikult läbi higistatud (kes käskis fliisi pääle panna palava ilmaga) ja läks pessu.

Tänase päeva seisuga ei ole hämmastaval kombel isegi kann kange ega koivad valusad... huvitav, millest see küll tuleb?

Jätkuvad võitlused tõbedega ja muidu on ka laias laastus enesetunne nii sitt kui üldse olla saab. Endiselt kodutu, endiselt peletis, endiselt võrratu märklaud nugade selga loopijatele, kelle probleemid on täiega väljamõeldised. Ehk olen ka ise väljamõeldis? Kellegi perversselt väärastunud fantaasia vili, mitte lihast ja verest inimene? Kellelgi ei saa ju ometi KÕIK nii persses olla kui minul praegu?!

Kassid ja kaslased vallutasid maailma!

174:162 seis kõutside kasuks, ehk Ilves presidendiks ja Eterniitlokk ((C) Leheneeger) võibki pakkima hakata. Väljakolimise eesmärgil.

On võimatu kirjeldada, kui happy allakirjutanu parasjagu on. Nigu ühiskondlik häbi oleks pesus kokku läinud... Sest nüüd piirdun ma ainult iseenda kiiksude häbenemisega, riigi ja rahva esindaja teemal ei ole enam vaja silmi selja taha peita. Üle hulga aja on riigipirukat serveerimas inimene (või inimesed), kes oskab riietuda, naeratada, võõraid keeli rääkida ja vägagi kabedalt kõndida. Hoiab oma kaasat ja lapsi. Hindab haridust ja oskab oma haridust realiseerida. Teeb hästi süüa ja sööb korralikult. Loeb ja suhtub raamatutesse aupaklikult.

Ja kui päris aus olla, siis iseendalegi hämmastuseks suudan iseenda juures täheldada märgikesi PERELIIKME edu üle rõõmustamisest - Ärma Kadri Rebane oli ilmselt nii kõva karakteriga mulgi memm, et teda jätkub nii Härra Presidendi kui ka minu geenide sisse. /Härra President Ilvese vanavanaisa ja minu vanavanavanaisa olid vennad, nigu vanem generatsioon teab rääkida/

Mitte et nüüd hakkaks mina kah pakkima ja koliks Kadriorgu - hoidku selle eest. Aga tore on kaeda kut peo pääl inimest, kellest tasuks tõsiselt eeskuju võtta. Olgem ausad, sellist pole minu silma all ammu olnud ja ehk sellepärast ma nii tihti olengi käega löönud, küll kaalulangetamisele, edasiõppimisele, enesearendamisele, nullist uute asjade alustamisele. Et pole vaadata kellegi pääle, kes ei ole poole pääl alla andnud, vaid on edasi pingutanud ja saanud oma tahtmise. Aga nüüd on! /Proovi sa presidendina varju jääda, kõik su elu ja harjumused tuuakse päevavalgele ja hoitakse pidevalt inimeste nina all/

Ma hakkan ka nüüd korralikult sööma, ise süüa tegema, rohkem lugema ja keeleõppimise võtan kah plaani. No juba õpitud keeli peaks paremale järjele surkima hakkama, nii et läheb lahti! Ja siia ajaveebi kirjutan kah tihemini. Palun protokollida.

Sibama!

Nii, saigi siis eile pea et kaheteistkümnendal tunnil võetud oma iseloomakesel natist kinni ja marsitud Selveri infoletti ennast järjekordsele lippamisele registreerima. Regatud. Number anti ja sellega tuleb homme Lauluväljakul rivis olla, koos teiste samasuguste segastega, kes ka 10 kilomeetrit liduda kavatsevad.

Muidugi oli võimalus vähem sibada ka... et võtta omad käimiskepid ja piirduda 5 kilomeetriga - aga no kui juba sai välja kuulutatud strateegiline sõda pekiga, vahendeid valimata ja vereni välja, siis mingi närune viiekas ei saa ju ometi korraliku kümneka vastu, eksole.

"Vereni välja" moment võib muidugi ka tekkida, sest antud hetkel veel sõdin mingisuguse kahtlase köhanohupisilasega, mis oskas ennast mulle ette hoiatamata külge lajatada. Lollakas, vaadaku ikke, kellega tal tegemist on - mul on ju relv! Citrosept on nimi, maitseb nigut korralik kihvt ja kui mina oleksin tõvepisilane, siis hoiaksin selle õudukaga stiilselt pikivahet. Väljend "selle pääle võiks mürki võtta" on minu jaoks tänu sellele ravumile küll totaalselt uue dimensiooni omandanud.

Nii et natuke tööd täna, Oma Maitse tellimus vormistada, Mustamäe haiglasse esivanemat kaema ja koju tõvega võitlema. Sisukas päev paistab tulevat.

Kasulikud harjumused

Vabandust, et viibisin õppereisi tõttu sellest bloginurgakesest eemal. Mõnus ja hariv kogemus oli, selliseid võtaks veel. Aga mõne aja pärast, las ma nati seedin.

Tänane kirjatükk on inspireeritud minu lemmikfilosoof Sammalhabe kuulsast sententsist "Looduses peab valitsema tasakaal." Ehk siis kui juba ammu said üles loetud kõik mu negatiivsed harjumused, järelikult tuleb nad tasakaalustada positiivsete harjumuste loeteluga.

Hommik.
Kõik on valmis - see ulatub tegelikult eelmisse õhtusse, kui ma laon omad riided toolile valmis, pakin tööle minekuks vajalikud kodinad kotti ja kui jõuan, siis teen võileivad kah külmkappi valmis, et karbiga tööle kaasa võtta. Ei pea uimase pääga veel pakkima kah hakkama.
Musikaalne energiasüst - ka kõige viletsamal hommikul ja kõige tõbisemas olekus saan silmad lahti ja rõõmsal vudinal majast välja, kui mu pisike Apaceri mp3-mängija midagi sütitavat pakub. Proovige ka Stingi "Every Little Thing She Does" saatel oma igapäevast hommikuputru süüa ;) Võrreldes esivanema raadiost plahvatavate sõja- ja katastroofiuudistega on see igatahes hulga parem.
Kaalutud kogused - sa kasutad seda, mis on sul nina all, soovitavalt keset lauda. Järelikult tuleb selle koha pääle paigaldada KAAL. Alates sellest hetkest, kui ma selle kaalujubina ostsin, on ta keset lauda seisnud ja igal hommikul pudruhelveste ja võileivakatte kaalumine tuleb täitsa automaatselt.
Klaas vett - klaas peab olema ilus. Klaas peab olema eriti ilus, kui temast juuakse midagi kohustuslikku, näiteks igapäevast veekogust, mis on suhteliselt suur. Minu klaas on roheline, natuke mullikesi on tema sees ka... ja tuli ta Helsinki Indiskast. Mahutab 400 ml, kui peaaegu servani täis valada. Enne hommikusööki sööma ei hakka, kui selle klaasi täis vett on ära joodud.
Sammulugeja - teate, mis see on? Pisike massinavärk, mille ekraanilt on näha, mitu sammu parasjagu käidud on. Kinnitatakse vöö külge ja samme loeb astumise põrutuse järgi. Saab osta spordipoodidest või supermarketite sporditarvete osakondadest. Ei maksa palju. Iga päev klõpsatan ta vöö külge ja õhtul kirjutan näidu üles. Rekord on 38 000 sammu, mille registreeris sõbrantsi sammulugeja Budapesti reisil. Vähemalt 7000 peab päevas ära päterdama.

Päev.
Veelarpimine - arvuti ees istumine ja klaveri klõbistamine ajavad millegipärast nii hullusti jooma, et ei kujuta oma päeva ilma veeta (või teeta) ettegi. Et mitte kallist tehnikat kogemata täis lödistada, hoian arvuti kõrval joomise vett Eviani 0.75 l "lutipudelis."
Regulaarne lõunasöögiaeg - kui kell saab 13:00 ja ma ei ole veel süüa saanud, siis paneb bioloogiline kell täie volüümiga plärisema. Kohe sööma, või muidu!
Pausid töise tegevuse vahele - selleks, et juhe kokku ei jookseks, tuleb midagi muud ka teha, näiteks midagi prügikasti tassida, kellegagi lobiseda või jalutama minna. No seda viimast ma veel ei oska eriti hästi. Ja jalutada töökoha ümber kah eriti ei ole kuskil... parki ega pinke ega midagi.
Siesta - vabal päeval kella 14-16 vahemikus allakirjutanu MAGAB. Kui vähegi võimalust antakse. Kui keegi ei helista nigu poolearuline ja ei nõua seda ja teist ja kolmandat.

Õhtu.
Ise tehtud söök - ei taha enam poekraami, mida süüakse enamasti otse karpidest, nii et laud näeb välja nagu natüürmort teemal "joodiku jõulud." Ei. Mitte mulle. Söögil peab ikke tegu ja nägu ka olema, iseloomust rääkimata. Söögi koht on taldrikus või kausis või vaagnal. Ja söök peab olema võimalikult ise tehtud, et ikke teada oleks, mis söögi sees on. Välistamaks sulepuru ja munakoorte või karvade ja kapjade paiknemise söödava kraami sees.
Käsitöö pusimine teleka ees - see harjumus ei ole veel eriti hästi juurdunud. No lihtsalt ei ole kogu aeg midagi nikerdada. Aga kui mingi kudum või õmblustöö pooleli on, siis sellega tegelen enamasti teleka ees. Ei lähe nüriks kätte ja välistab teleka ees söömise võimaluse :)
Viskamine - kui midagi osutub mittevajalikuks, siis viskan minema. Ilma igasuguste krokodillipisarateta ega pikemalt juurdlemata, et ÄKKI annaks sellest midagi veel teha... Äkki my ass. Mis üle, see ära. Kui ei taha rämpsu sisse ära uppuda.
Hommikuks asjad valmis - et saaks võimalikult kaua magada, loomulikult! Naine, nõrkus on sul nimeks - ja laiskus perekonnanimeks...

Öö.
Ilma uneta magama ei lähe - st voodisse und ootama pole mõtet minna, nagunii ta ei tule niipea ja selline lakkevahtimine ei aita midagi. Parem kuni viimse energiaraasu ammendamiseni arvutis midagi urgitseda või kududa või lugeda ja alles siis, kui päris uni platsis, põhku pugeda.
Lugemine - enne magamajäämist lugemiseks on terve arsenal igasuguseid põnevaid paberist värke voodi kõrval. "Prantslannad ei lähe paksuks," "Pilates Style," Robbie Williamsi raamat, mille laps mulle laenas... Ja kui uni peaks keset ööd ära minema, siis lugemine toob ta kõige kiiremini tagasi ka.

Ei tea, kuidas selle tasakaaluga nüüd lood on, aga mulle millegipärast tundub, et neid positiivseid harjumusi sai märksa vähem kui negatiivseid. Hmh. Järelikult on neid tarvis juurde hankida. Näiteks saada ennast kogu oma laiskuses nii kaugele, et näiteks regulaarselt trennis käimine ja muidu liigutamine külge harjutada...

Liigutame edasi

No tänane päev tuleb küll selline, nagu ajakirjades soovitatakse, et mitu trenni päevas. Pärast tööd vudinal Hansapanga jooksule ja säält lipates kõhutantsu. Peen saab see olema juba logistilises mõttes, aga on ennegi võimatu võimalikuks tehtud ;)

Motivatsioonist polegi veel kirjutanud... hmh. Mõelnud olen küll. Et 5 kilo raskemana sai ostetud motivatsioonipüksid. Kaks paari. Proovimise ajal istusid umbes-täpselt sama tihkelt jalas kut kile viineri pääl. Praegu on vööst laiad, kintsust laiad, kannist laiad - ja mõlemad püksid, kusjuures. Varsti tulevad lihtsalt ilma lahti nööpimata vups üle puusa maha. Töine vormiseelik õnneks ei tule, just proovisin. Hästi õmblevad sääl Profline'is. Kas peaks uued püksid ostma (jälle viinerikile-teemal) või leiduks ka teistsuguseid motiveerimise valemeid? Olemasolevate motivatsioonipükste kitsamaks õmblemine ei tasu ära. Või hakkaks iga päev mingisuguse peene millimeetri-rihmaga omi pekke mõõtma, et saaks vähenemise üle rõõmustada? Ostaks mingisugused igavesti kirve hinnaga jooksu-kepi-tossud ja kannaks neid sihipäraselt, kuni jalga ära lagunevad? /siiani ei tekita ükski idee süttiva lambikese efekti, muide/

Praegu suvatsen lihtsalt rõõmustada selle üle, et liigutamisest ei ole ära tüdinud. Et see liigutamine ei pane mu eelarvesse kuigi suurt põntsu. Et ma suutsin septembri-alguse-viiruse Citrosepti abil edukalt seljatada. Ja et mul ei ole täna veel mingisuguseid rasvaseid kiusatusi tekkinud.

Kujutage ette, SEE käib trennis!

Vot täpselt. Enne ei ole sihukest asja nähtud, et allakirjutanu võtab kapist riided, pakib kaasa ja lähebki trenni. No mitte õnneks sellisesse "päris" trenni, kus peavad olema Adidased seljas ja jalas, Adidaste all selge tailiha(s) ja kus ollakse üldse hästi teadlikud sellest, mida selle tailiha(se)ga pääle hakata.

Mina enda juures lihaseid täheldanud ei ole. No eks nad kuskil sääl peki ja tselluvilla all ehk on, kui tark kaal näitab, et mul on neid tervelt... eem... 37.4% või sinnakanti. Aga NÄHA ei ole neid mitte. Häbelikud? Sellegipoolest - targad kirjutasid, et peki jaoks on ka trenn olemas.

Ja nii saigi võetud kõik see pekk kaasa ja tassitud ta kõhutantsu trenni. Oi, see on üks vahva asi, ma ütlen. Esiteks, ühtegi harjutust ei tehta selili või kõhuli maas. Kogu värk ikke ilusti kahe jala pääl püsti, et saaks hoiakut ja attitude'i sättida. Ja kus iganes on pekk, see pannakse värisema. Isegi see, mis muidu ei värise. Nii et hoidke alt, Shakira ja Jennifer - esiteks on MEIL suurem kui teil kahe pääle kokku ja meil väriseb paremini kah! Tulge kolmapäeval kaema, kui ei usu :P

Eilsest veel niipalju, et... Mida teha inimesega, kes kaob ühel heal päeval msn-ist sõnadega "käin korra ära" ja ei tule mitu päeva tagasi? Siis jääb kogemata vaatevälja 3 päeva hiljem ja ei tee kahe inimese paanilisest lehvitamisest väljagi? Ja sõnumi pääle ka ei reageeri? Minu eelnevad kogemused tekitavad paanika, et nüüd ollakse tülis :( Aga mille pääle, ei laksa praegu välja. Lepime ära - ?

Numbrid

Esmaspäev on teatavasti alguseks väga sobiv päev, nii et alustan esmaspäeval, st täna eiteamitmenda algseisu fikseerimisest.

Pikkus "Winona Ryder + kontsad"
Kaal 54.2 kg
Rasv 27.1%
Vesi 54.1%
Tai 37.4%

Mõõdud ülalt alla: 84/27/72/82/97/56/37cm

Ühesõnaga kõik see värk võiks viisakalt väheneda, khm-khm. Tänu eelmistest püüdlikest jälgimisperioodidest omandet kasulikule harjumusele hommikul putru süüa on loodetavasti kõht lõunani ilusti täis ja ei aja igasuguste kahtlaste kiusatuste järele neelustama.

Kiusatustest

Väga päevakorraline mõte kargas pähe: mida teha kiusatustega?

No kui on valida paki-kartulipuder(3 punkti), R-Kioski-šokolaad (5-7-"palju" punkti) või baari-pelmeenid ("väga palju" punkti), siis miskipärast ei tekita kõige vähekalorilisem variant üldsegi mitte nii suurt kiusatust kui see "väga palju" söök.

Kas tegu võib olla mingite sõltuvusainetega, mis nt rasva sisse on peidetud? No kartulikrõpsudes ju on seesama aine, mis paneb sööja hävitama järjekindlalt- ja sageli öcksendamisega võideldes - kogu paki sisu? Seejuures olenemata paki suurusest.

Nii et mul on täna valik missugune: suur kiusatus, ehk need paganama pelmeenid. Väiksem kiusatus, ehk šokolaad. Ja üldse-mitte-kiusatus ehk see pakipuder. Valiks pigem töötegemise? Roniks msn-i ja ahistaks kedagi oma mölapidamatusega? Mõtleks, mis homme oma elu esimesse kõhutantsutrenni selga panna (ma tean, andekad, et te kukute kohe soovitama, et "riided" oleks sobiv valik)?

Näljane inimene on teatavasti tige, seega vaja nälg inimese seest likvideerida. Inimese valik on vähemalt (enNBee! "vereni välja," mäletate?) esialgu kartulipuder, Mivina oma, seentega, 3 punkti väärtuses per pakike. Tagajalgu ei tea veel.

Edit: Harjumused

Inimeseloom pidi iselooma omamata olema oma harjumuste ori. Mitte pärisori, vaid ori. Kuna orjapidamine on ametlikult juba pikemat aega (sadu aastaid, eksole, täitsa pikk ajaühik... kes arvab, et ei ole, laenake mulle raha - nii 25 000.- on esialgu täitsa piisav - ja ma näitan, et on küll pikk aeg ;)) keelatud, siis tuleb:

1. Hankida iseloom;
2. Vabaneda orjastavatest harjumustest.

Nii, ülesanded on olemas, vaatame, mis nendega nüüd teha saab... iseloom on põhimõtteliselt olemas - praegu alles vastsündinud kutsika tasemel, ega ta eriti ei oska siin ilmas midagi päris ise teha, aga ma proovin teda nati kasvatada. Ieska aitab, tal on kutsikate ja suuremate penidega kolossaalsed kogemused.

Harjumused... Siia tuleb nüüd natuke suhteliselt räpaseid pisiasju, nii et kes on äsja söönud, mõelgu hoolega, kas edasi lugemine on ikke mõistlik otsus. Järgneb kahtlaste tagajärgedega harjumuste loetelu kronoloogilises järjekorras.

Hommik.
Ei saa maast üles - kõigepäält silmad lahti, äratuskella vastikult reipa piiksumise pääle või vabatahtliselt. Ja siis lugema, ristsõna lahendama, maniküüri korrigeerima... mida iganes, aga kohe tegutsema küll ei hakka. Tagajärjeks suhteliselt uimane kulgemine läbi terve päeva.
Oluliste asjade edasilükkamine - teades, et ma töötan pinge all kõige paremini, olen tähele pannud, et tekitan sihilikult pingesituatsioone. Lükkan mingit tööd praktiliselt kaheteistkümnenda tunnini edasi ja siis närvitsen, et kas ikke jõuan valmis. See ei ole enam see, see ei ole fun, see ei ole mina. See on mingi vastik nakkuslik laiskus, mis võiks oma algallikasse tagasi kobida.
Päev.
Koristamise edasilükkamine - oh seda Hispaaniat... kui see ei ole "mańana"-suhtumine, siis ma küll ei tea, mis seda on. Homme. Homme koristan. Homme sätin. Homme viskan. Homme-homme-homme nagu muinasjutus "Vanaeit ja surm." Ja siis olen turts-pirts-urr, kui oma isiklises elamises tolmurullisi pean põrnitsema. Nii ei lähe mitte.
Ebaregulaarne söömine - vat see on küll kurjast. Kui just äratamise kella abil endale meelde ei tuleta, et nüüd on ülisundkorras vaja toituda, blokeerimaks maohaavade tekkimise võimalust, siis lükkub mõnikord isegi söömine mitu tundi edasi.
ÜLE-söömine - no ja kui lõpuks söömiseks läheb, siis ikke südamest, kuhjaga, kõike korraga ja palju. Te ei saa aru, kuidas suudab üks inimene süüa korraga 1.5 kilo kartulisalatit? 2-kilose praetud suvikõrvitsa (go-go-go, Puusalud, muud suvikõrvitsad ei saa teie omadele ligigi!)? 20 belgia vahvlit? Saab. Tulge minu juurde, ma näitan, et saab. Mis sellest, et ma tean, et see on kurjast, et see venitab mao välja ja paneb järjest suuremaid koguseid sööma, mis ajab lõppkokkuvõttes paksuks ja koledaks. Naine, nõrkus on sul nimeks, nagu nentis Shakespeare ühe oma tegelaskuju suu läbi.
Söömine kõikjal mujal kui laua ääres - voodis, teleka ees, arvuti kõrval... Kus iganes, aga laua ääres söön sageli ainult hommikul enne tööle tormamist. Igal pool kirjutatakse, et selline igal pool mujal söömine on kurjast, aga no kui köögilaua ääres ei saa süüa, sest köök on külm ja/või räpane ja elutoa laua äärde ei mahu, sest see on nänni ja "tähtsaid pabereid" täis - söön siis pigem diivanil teleka ees kui jätan päris söömata. Kõrtsulaua taha, muide, oma toiduga ei lubata, kui mõni andekas mõtleb soovitada otsida korralik söögilaud väljaspool oma elamist.
Enesekehtestamise ülim nõrkus - kui on vaja pikalt saata, siis sellega ma saan hakkama. Seda ma juba oskan. Aga mida ma ei oska, on õige koha pääl kõvemat häält teha ja ultimaatumeid esitada. Ma tean oma väärtust, mille pagana pärast ma ennast ometi nii sageli alla omahinna müüma nõustun? Kardan, et mind ennast saadetakse selle pääle igaveseks pikalt - ja mitte positiivsete mõtetega? Kas selle nimi võib olla alaväärsuskompleks?
Muuga tegelemine sisukate asjade asemel - ma tean, et see olen mina, kes oma viiele lapsendatud lapsele jut(l)ustab, et tuleb vahet teha "peab"-asjade ja "tahan"-asjade vahel ja need omavahel ilusti tasakaalus hoida... aga ise? Khm-khm. Kui ma "pean" tegelema mingi töise tööga või alternatiivse tööga, siis loomulikult valin variandi, et ma "tahan" hoopis SÜÜA, kududa, heegeldada, õmmelda, ristsõna lahendada, lugeda, telekat vahtida (parafraseerides Liivi Juhanit - 70 kanalit, mõtelge...) Naine, ikka veel on nõrkus su nimeks....
Õhtu.
Poolelijätmine ja edasilükkamine - ja seda ükskõik mille puhul. Õrr, kuidas see vihastab! Pesu panen likku ja lükkan pesemise edasi (teate, kuidas ligunev pesu teisel päeval haiseb?). Õmmeldava värgi lõikan välja, aga õmblemise lükkan edasi ja nii jõuab tulevane hilp juba enne valmis ja selga saamist moest ära minna, väikseks jääda (mul on sellised püksid, mis ootavad koos minuga pikisilmi mu soovkaalu, et mul ometi tekiks mõte nad kokku õmmelda) või asenduda mingi (kaltsu)poest ostetud hilpvärgiga, mis nullib uue asja õmblemise mõtte tükiks ajaks. Albumi ostan valmis, pilte sisse sehkendama hakkan "homme" ja see "homme" ei taha kohe mitte tullallaa. Ma tean täna, siin ja praegu, et ta ei tule ka homme... APPIII!!! Naine, nõrkus on su nimeks juba pikemat aega.... ja laiskus perekonnanimeks, nagu selgub :S
Öö.
Söömine - kell saab 00:00, allakirjutanu võtab oma peki kaasa ja kobib põhku, seltsiks raamat, ristsõna ja midagi söödavat. Mõnikord on see mingi null-punkti-juurikas, mõnikord salat ja/või tomatimahl (mul on veregrupp ka tomatimahl juba), aga väga sageli võileivad. Või mingi saia-asi. Või vahvlid. Või juust puuviljadega. Teate, oleneb raamatust. "Elu Provence'is" ei saa ju lugeda, kui selle kõrvale juustu süüa ei ole - hõbekett oleks pidevalt lõuani.

Ring täis. Jeerum küll - ei suitseta, ei joo, ei näri küüsi, ei vaevle parasiitsõnade uputuses ega tunne piinlikkust päriliku kroonilise hilinemise pärast - aga ikka niiiiii pikk nimekiri negatiivseid harjumusi?! Keeldun muidugi omas amburi-süüdimatuses uskumast, et ma päris lootusetu olen, aga neist jubedustest vabanemine ei saa mitte kerge olema, ütleb realistlik kuradike mu õlal ja itsitab. Itsita-itsita, see on minu õlg, kus sa istud, vat kui tõmban naksti! ta sul istumise alt ää ja kukud kõrgelt elegantse kaarega! Ja ära unusta, sarvik, et kes pärast naerab, sellel on suurema tõenäosusega munad märjad (sest viimane naerab paremini)!

Liigutame-liigutame!

Nonii, sissekanne teemal "nui neljaks ja kasvõi vereni välja."

Ega normaalsed inimesed ei lähe ju pärast tööd lausvihmas metsa jalutama? Isegi kui jalutamisega kaasneb mingi sihipära, näiteks seenekorjamine?

Aga mina mõtlesin, et lähen, korjan "Tallinn liigub!" sarja templikese oma templikaardi pääle, vantsin raja läbi ja saab kanni ehk ka vähem võdisema. Aga no vihmasadu ma sinna küll ei tellinud. Ilmselt tegi seda keegi teine, sest sääl oli ausõna veel rahvast pääle minu. Mõni mees koguni lühikeste varrukatega särgis ja lühikeste pükstega!!! (Kann põlnd eriti kena, aga lidumises oli mingi eriline dünaamika... )

Tubli olin. Ei läinud pärast Selverisse sissegi, kahtlase kalorsusega söökide ostmisest rääkimata. Kodus sõin ahjust läbi käinud kana ja juurikaid, kusjuures parim osa sellest söögist ei olnud mitte Vahemere maitseaine ega Puusalude suvikõrvits (mis on, muuseas, pika puuga üle prahi!), vaid koorega küüslaugud. Lugesin mingist raamatust, et koorimata küüslauguküüned visatakse koos muude juurikatega ahju - vist Itaalias? - ja siis pärast on pehmed, ei ole nii vänged ja saab koore seest nt saia pääle välja väänata. Proovisin. Täitsa tõene info - nii ongi. Neid küüslaugukesi saabki koore seest välja väänata ja nad ei haisegi nigut Keila-Joa buss parimatel päevadel... hoopis söödavad on. Kõik seitse sõin ära.

Enne magamaminekut lugesin vääga temaatilist raamatut. "Prantslannad ei lähe paksuks." Poole pääl olen ja täitsa meeldib. Aga ennemalt ma sõin lugemise kõrvale igasugu asju, kasvõi juurikaid dipikastmega - aga eile olin nii tubli, et ei söönud! Laua ääres sõin oma ahjugemüüsekana ära.

Kui nii edasi läheb, siis omandan ehk jõuluks või sünnipäevaks mõned kasulikud harjumused...

Mis valemiga köhanohualgetest lahti saada? Praegu on kallal. Ei tea, kust pärit.

Abivahendite loetelu:

Kaal, Soehnle Chicago - isikliku eluskaalu, peki-vedeliku-tai% mõõtmise tarbeks, 1 tk

Digitaalne toidukaal - keset köögilauda, näost sisse aetava söögikraami kaalumiseks, 1 tk

Sammulugeja - kogu aeg vöö küljes. Juba järjekorras teine. Esimese lagundasin ää :( 1 tk

Käimiskepid - nt Kakumäe ringi, Harku järve ringi või Pirita ringi keppimiseks, Marko Kantaneva autogrammidega ja puha, 2 tk

Hantlid - 1.5 kilosed, said kunagi Võrust seljakotis Tallinna tassitud. Rohelist värvi. Kapi all. Ilmselt ootavad väljakaevamist kultuurkihi alt ja sihipärast kasutamist. 2 tk

Graatsiaketas - roosat värvi, teise kapi all. Mul on iga kapi all ainult üks asi. 1 tk

VHS-id - "Winsor Pilates" ja "Eesti shaping", kumbagi 1 tk

Pilatese harjutuste raamatud - 2 tk, piltidega ja puha.

Kaalujälgimise kursuse materjalid - 2 tk. St 2 erineva süsteemi kursuse täiskomplektid. Riiulis.

Peeglid - esikus ja vannitoas. Meeldetuletuseks, et kle, nõiaella - sa ei ole kohe teps mitte ilus veel. Kokku siis 2 tk.

Sõbrants - tegelikult pigem ikke oma laps, no sai korra niuhti lapsendatud. Keegi, keda trenni ja mujale liigutama (khm, aeg-ajalt ka sööma) tirida. Ja kes natukene vastu ka tiriks. 1 tk

Veel üks sõbrants - okastega ;) ja koera(de)ga. Koertel ei ole okkaid. Aeg-ajalt tirib jalutama, kui isiklik või koeralik kasutegur mängu tuua. 1 tk

Sõbrants vol 3 - sihuke v2ike, aga ikkagi asjalik sõbrants, kes ei lase igasuguseid mõttetuid kaloripomme osta, st annab ise sellega eeskuju, et jätab majonässisalatid ja koogid ostmata :) Ja käimiskeppidega on ka sõber. 1 tk

Tselluliidikreem Bioetyc Shock Effect - ilusti riiulis, purgi sees, purk karbi sees ja karp kinni. Hämmastav, aga see asi ei mõju niiviisi. Hmh. 1 tk

KJ "Ostujuht" - mõjus, kui kogu aeg kaasas oli. Aga kuna käekotis kippus ära kapsastuma, siis hirmuga jätsin koju. Laua pääl on. 1 tk

KJ "Punktinimistu" - kindlas kohas laual, 1 tk

KJ punktilükati - koodnimetusega "lükatõmba" kotis märkmiku vahel, läheb aeg-ajalt poes kasutusse, kui mingi uus toode silma jääb. 1 tk

Britta kann - vee filtreerimiseks, köögis kapi pääl. Kogu aeg kasutuses, kass ja mina joome ainult seda vett. 1 tk

Asukoht ideaalsete jalutamis- ja rattateede vahetus läheduses - aga sinna peab ju kohale minema... No ja nii istungi nigut Hamlet, pääluu (klaasist, 1 tk) peos ja juurdlen "minna või mitte minna" kuni ilm pime ja/või sajab ja kõõks-prääks-puuks-niipaljusiissellest.

Jalgratas - punane, 21 käiguga, pakiraamiga, emane. Vääga vähe kasutet. Nii vähe, et müü või kõige kiivri ja lukuga maha. Muudkui seisab sääl rõdul, katte all ja vist isegi niutsub nutta juba. 1 tk

Hüppenöör - punane. 1 tk. Aga kohad kus hüpata... Eriti nigu põlegi :(

KJ ajakirjad ja kokaraamatud - PALJU. Eraldi riiulis.

Tervis+ ajakirju Tervisetrendi aegadest alates - mingi 7-8 aastakäiku umbes.

Tahtmine ja vajadus üleliigsest pekist vabaneda - 1 tk, aga hästi suuuuuuur.

T-Tapp harjutused CD-l - netist leidsin, salvestasin kindlasse kohta. Nüüd on see kindel koht (CD) teises kindlas kohas (arvuti kõrval kodus). 1 tk

Harjumus eelistada tervislikumaid sööke - andke aga kõik juurikad siia, mis teil üle on. Kõik söön ära. Mis teha, eelmised elud annavad ikke praegusse midagi kaasa... mina olin eelmises elus mägikits ;)

Põhimõte mitte alkoholi juua - ja seda juba 2004. aasta detsembri teisest poolest saadik.

Polegi ju väga vähe? Kõik on nigu olemas? Või on midagi puudu?

Harjutust - alga!

Tere.

Alustuseks hoiatus:
kui Sind, kallis lugeja, ei häiri sõnad "pekk," "rasvarullid," "ülekaal," "trenn vereni välja," "juurikad," "kaalujälgimine," "kalorilugemine" jne - siis koli aga siia sisse ja käi regulaarselt piilumas, mida nende hirmsate sõnadega kirjutatakse. Sa tunned end siin kindlasti nigut kodus.

Kui need sõnad sind häirivad või lausa silmi pööritama ajavad - kao sinna, kus pipar kasvab. Ja päris ausalt. Ja pöörita sääl oma silmi edasi.

Kui sa oled blogi päälkirja pääle solvunud - lase käia ja ole edasi. Aga tõesti, saledatel ja muidu täiusliku välimusega isenditel ei ole siit midagi kasulikku leida.

Aga muidu: tere veelkord.

See siin saab olema Ussickese pekipesa. Pesa, kus toimub järjekindel võitlus selle põlisasuka ehk siis pekiga. Sissekanded hakkavad ilmuma suhteliselt tihedalt, nii korra nädalas... või isegi veel sagedamini. Et olemasolevate blogide lugejaist fanclubil oleks, mida pikisilmi oodata ;)