Ahjutrenn

Kuigi ma ei ole kaalu peal mingit monitooringut läbi viinud, on siiski juba tunda, et keskküttega majast esimeselt korruselt ahjuküttega majja teisele korrusele kolimine oli vägagi tervislik valik.

Kõigepealt tuli kuur tühjaks kraamida. 3 tundi, neljakesi.
Siis puud kuuri laduda. 2 tundi, kahekesi (puud võrkkottides, 8 ruumi).
Iga õhtu või ülepäeviti trampimine kuuri puude järele ja täis puudekastiga jälle üles tuppa.
Puude ahju ladumine kaks korda päevas.
Ahju puhastamine tuhast kaks korda päevas.
Tuhapange väljaviimine kord nädalas.
Keskmisest tihedam prügikasti vahet tiksumine, kuna ka puudest vabanenud võrguräbalad tuleb ära visata.
Kuna ahi parasjagu tolmu tekitab - puupuru, tuhk jne - siis ülepäeviti on köögis kui toidukäitlemise ruumis vaja tolmu pühkida.
Kui ahi juba köeb, tuleb sooritada harjutusi kükki-püsti-ahjuust kangutama-tukke segama-ahjuuks kinni üsna mitu korda.

Keskküttega kodus oleksin sama aja lihtsalt lebotanud! Kõht õieli teleka ees - enamasti siiski samal ajal kudumisvardaid klõbistades, aga no ikkagi...

Ja veel - ahju omamine soodustab hommikusöögi söömist. Ma muidu säästsin kallist uneaega sellega, et ärkasin hiljem, võtsin söögi tööle kaasa ja sõin hommikusööki seal. Aga hommikune ahjukütmine eeldab 2 tundi varem tõusmist ja ahju juures valvamise ajal on väga hea rahulikult putru keeta, tee tõmbama panna, tööle lõunasöök kaasa pakkida ja just siis, kui minu lemmiklammas Shaun (www.shaunthesheep.com lehekülje andmetel siiski oinas?) asjatama hakkab, on söed parasjagu ergavad ja puder valmis, nii et teleka ette multikat kaifima ja putru näsima :)

Eks näis, mis minust kevadeks saanud on, kui kütteperiood kord läbi saab.

Seega - soovitan soojalt kõigile pekiga võitlejatele ahjukütet!