Liigutame edasi

No tänane päev tuleb küll selline, nagu ajakirjades soovitatakse, et mitu trenni päevas. Pärast tööd vudinal Hansapanga jooksule ja säält lipates kõhutantsu. Peen saab see olema juba logistilises mõttes, aga on ennegi võimatu võimalikuks tehtud ;)

Motivatsioonist polegi veel kirjutanud... hmh. Mõelnud olen küll. Et 5 kilo raskemana sai ostetud motivatsioonipüksid. Kaks paari. Proovimise ajal istusid umbes-täpselt sama tihkelt jalas kut kile viineri pääl. Praegu on vööst laiad, kintsust laiad, kannist laiad - ja mõlemad püksid, kusjuures. Varsti tulevad lihtsalt ilma lahti nööpimata vups üle puusa maha. Töine vormiseelik õnneks ei tule, just proovisin. Hästi õmblevad sääl Profline'is. Kas peaks uued püksid ostma (jälle viinerikile-teemal) või leiduks ka teistsuguseid motiveerimise valemeid? Olemasolevate motivatsioonipükste kitsamaks õmblemine ei tasu ära. Või hakkaks iga päev mingisuguse peene millimeetri-rihmaga omi pekke mõõtma, et saaks vähenemise üle rõõmustada? Ostaks mingisugused igavesti kirve hinnaga jooksu-kepi-tossud ja kannaks neid sihipäraselt, kuni jalga ära lagunevad? /siiani ei tekita ükski idee süttiva lambikese efekti, muide/

Praegu suvatsen lihtsalt rõõmustada selle üle, et liigutamisest ei ole ära tüdinud. Et see liigutamine ei pane mu eelarvesse kuigi suurt põntsu. Et ma suutsin septembri-alguse-viiruse Citrosepti abil edukalt seljatada. Ja et mul ei ole täna veel mingisuguseid rasvaseid kiusatusi tekkinud.