Premeerimisest

Seekordse postituse ajendiks on tänane rahvusvaheline turismipäev. Palju õnne, asjalised! Kuigi kalendritegijate jaoks on see üks ülimalt vähetähtis päev, nii et kõigi septembrikuiste mihkli- ja oinapäevade vahele ei ole seda meie seinakalendrisse üldse kirja pandudki.

Kas sööte selle päeva puhul kooki ka? No nagu ikke tähtsate päevade puhul? Kuidas - ei söö?!

Sünnipäevaks torti sööte? Pühapäeva puhul pannkooke ka? Naistepäevaks, emadepäevaks, isadepäevaks, lastekaitsepäevaks, kooli lõpuks, kooli alguseks, vabariigi aastapäevaks, jõuluks, aastavahetuseks - kogu aeg üks koogisöömine käib. Kui ise ei küpseta, ostetakse poest ja pidevalt üks koogiralli käib.

Alati leiab ju, mille puhul süüa midagi, mis päris kindlasti paksuks teeb. Sain eksami tehtud - kohvikusse. Jõudsin tööga tähtajaks valmis - tort... rullbiskviit... juust ja puuviljad... Olulise inimese sünnipäev (inimene kaugel, füüsiliselt õnnitlema-kallistama minna ei saa), jälle tort. Ja kõige vahvam: sain 2 kilo kaalust alla, seda tuleb tähistada - torti ostma!!!

Milles asi? Traditsioonid on visad ja jäigad, ei taha painduda? Ja vähesed innovatiivsed terviseteadlikud, kes oma sünnipäeval inimesed kalale, kinno või teatrisse kutsuvad, saavad takkajärgi külalistelt nipsakaid kommentaare, et "süüa ei olnudki." Veidi suurem grupp, kes teevad salati-sünnipäevi ja juurika-puuvilja-dipikastme pidusid klassikaliste sült-praad-kringel ürituste asemel, saavad samamoodi susata, et "kooki ja kartulisalatit ei olnudki."

Ja see massipsühhoosi moment muidugi ka. Kogu aeg ja kõik inimesed on tähistanud seda-teist-kolmat püha koogipugimisega, no kuidas siis äkki teistmoodi teha. Vaatavad imelikult ja... pärast õiendavad ka veel... Ja siis imestavad kõik see mees kooris, et kuda ometi jälle tuleb suuremaid riideid osta ja ekvatoriaalvöötme pekk ripub parasvöötmesse välja ja tselluvill õilmitseb ja trenn (iga päev 15 min jalgsi kõndimist, aeglaselt, kaubanduskeskuses ühest poest teise) ka ei aita...

Järelikult tuleb tähistamiseks ja tublide tulemuste preemiaks midagi muud välja mõelda kui klassikaline kreemitort. Eriti kui on põhjust edukat kaalulangust tähistada.

Hmm...(ajuragin)...

Läheks näiteks kinno (üksi, kutsuda on siiani vaid kaks inimest julgenud). Või teatrisse (kui pileti saab). Sööks restoranis midagi tervislikku (päris liha ja juurikaid). Ostaks endale midagi selga (kaltsukast). Vaataks telekat (70 kanalit peaks ju midagigi pakkuma, eksole). Ostaks plaadi või video või raamatu või mõne kena keraamilise asja. Läheks reisima.

Kurask, see kõik on ju oluliselt kallim kui koogiostmine... Kinopilet või teatripilet või restoranilõuna jäävad ilusti 100.- kanti ja isegi üle selle. Telekas 70 kanali pidamine ei ole kah kõikse odavam. Plaadid-VHSid-raamatud maksavad kah ülimalt korralikult, nigu väärt asjadele kohane. Keraamika maksab, kui on hingega tehtud ja originaalne. Ja no reisimine - isegi bussiga Võrru kursaõele külla maksab oluliselt rohkem kui trolliga poodi tordi järele.

Aga kui on kaks võimalust, siis kindel see, et kuskil on ka kolmas peidus. Kas antud situatsioonis võiks olla kasu igaks juhuks säästlikumalt söömisest, nii et premeerimiseks õnnestuks mingi fond moodustada? Eks järgmine kuu näeb, ma kavatsen selle "Projekt 900.-" ikkagi ellu viia, olenemata tegelikust lõpptulemusest.