Edit: Harjumused
Inimeseloom pidi iselooma omamata olema oma harjumuste ori. Mitte pärisori, vaid ori. Kuna orjapidamine on ametlikult juba pikemat aega (sadu aastaid, eksole, täitsa pikk ajaühik... kes arvab, et ei ole, laenake mulle raha - nii 25 000.- on esialgu täitsa piisav - ja ma näitan, et on küll pikk aeg ;)) keelatud, siis tuleb:
1. Hankida iseloom;
2. Vabaneda orjastavatest harjumustest.
Nii, ülesanded on olemas, vaatame, mis nendega nüüd teha saab... iseloom on põhimõtteliselt olemas - praegu alles vastsündinud kutsika tasemel, ega ta eriti ei oska siin ilmas midagi päris ise teha, aga ma proovin teda nati kasvatada. Ieska aitab, tal on kutsikate ja suuremate penidega kolossaalsed kogemused.
Harjumused... Siia tuleb nüüd natuke suhteliselt räpaseid pisiasju, nii et kes on äsja söönud, mõelgu hoolega, kas edasi lugemine on ikke mõistlik otsus. Järgneb kahtlaste tagajärgedega harjumuste loetelu kronoloogilises järjekorras.
Hommik.
Ei saa maast üles - kõigepäält silmad lahti, äratuskella vastikult reipa piiksumise pääle või vabatahtliselt. Ja siis lugema, ristsõna lahendama, maniküüri korrigeerima... mida iganes, aga kohe tegutsema küll ei hakka. Tagajärjeks suhteliselt uimane kulgemine läbi terve päeva.
Oluliste asjade edasilükkamine - teades, et ma töötan pinge all kõige paremini, olen tähele pannud, et tekitan sihilikult pingesituatsioone. Lükkan mingit tööd praktiliselt kaheteistkümnenda tunnini edasi ja siis närvitsen, et kas ikke jõuan valmis. See ei ole enam see, see ei ole fun, see ei ole mina. See on mingi vastik nakkuslik laiskus, mis võiks oma algallikasse tagasi kobida.
Päev.
Koristamise edasilükkamine - oh seda Hispaaniat... kui see ei ole "mańana"-suhtumine, siis ma küll ei tea, mis seda on. Homme. Homme koristan. Homme sätin. Homme viskan. Homme-homme-homme nagu muinasjutus "Vanaeit ja surm." Ja siis olen turts-pirts-urr, kui oma isiklises elamises tolmurullisi pean põrnitsema. Nii ei lähe mitte.
Ebaregulaarne söömine - vat see on küll kurjast. Kui just äratamise kella abil endale meelde ei tuleta, et nüüd on ülisundkorras vaja toituda, blokeerimaks maohaavade tekkimise võimalust, siis lükkub mõnikord isegi söömine mitu tundi edasi.
ÜLE-söömine - no ja kui lõpuks söömiseks läheb, siis ikke südamest, kuhjaga, kõike korraga ja palju. Te ei saa aru, kuidas suudab üks inimene süüa korraga 1.5 kilo kartulisalatit? 2-kilose praetud suvikõrvitsa (go-go-go, Puusalud, muud suvikõrvitsad ei saa teie omadele ligigi!)? 20 belgia vahvlit? Saab. Tulge minu juurde, ma näitan, et saab. Mis sellest, et ma tean, et see on kurjast, et see venitab mao välja ja paneb järjest suuremaid koguseid sööma, mis ajab lõppkokkuvõttes paksuks ja koledaks. Naine, nõrkus on sul nimeks, nagu nentis Shakespeare ühe oma tegelaskuju suu läbi.
Söömine kõikjal mujal kui laua ääres - voodis, teleka ees, arvuti kõrval... Kus iganes, aga laua ääres söön sageli ainult hommikul enne tööle tormamist. Igal pool kirjutatakse, et selline igal pool mujal söömine on kurjast, aga no kui köögilaua ääres ei saa süüa, sest köök on külm ja/või räpane ja elutoa laua äärde ei mahu, sest see on nänni ja "tähtsaid pabereid" täis - söön siis pigem diivanil teleka ees kui jätan päris söömata. Kõrtsulaua taha, muide, oma toiduga ei lubata, kui mõni andekas mõtleb soovitada otsida korralik söögilaud väljaspool oma elamist.
Enesekehtestamise ülim nõrkus - kui on vaja pikalt saata, siis sellega ma saan hakkama. Seda ma juba oskan. Aga mida ma ei oska, on õige koha pääl kõvemat häält teha ja ultimaatumeid esitada. Ma tean oma väärtust, mille pagana pärast ma ennast ometi nii sageli alla omahinna müüma nõustun? Kardan, et mind ennast saadetakse selle pääle igaveseks pikalt - ja mitte positiivsete mõtetega? Kas selle nimi võib olla alaväärsuskompleks?
Muuga tegelemine sisukate asjade asemel - ma tean, et see olen mina, kes oma viiele lapsendatud lapsele jut(l)ustab, et tuleb vahet teha "peab"-asjade ja "tahan"-asjade vahel ja need omavahel ilusti tasakaalus hoida... aga ise? Khm-khm. Kui ma "pean" tegelema mingi töise tööga või alternatiivse tööga, siis loomulikult valin variandi, et ma "tahan" hoopis SÜÜA, kududa, heegeldada, õmmelda, ristsõna lahendada, lugeda, telekat vahtida (parafraseerides Liivi Juhanit - 70 kanalit, mõtelge...) Naine, ikka veel on nõrkus su nimeks....
Õhtu.
Poolelijätmine ja edasilükkamine - ja seda ükskõik mille puhul. Õrr, kuidas see vihastab! Pesu panen likku ja lükkan pesemise edasi (teate, kuidas ligunev pesu teisel päeval haiseb?). Õmmeldava värgi lõikan välja, aga õmblemise lükkan edasi ja nii jõuab tulevane hilp juba enne valmis ja selga saamist moest ära minna, väikseks jääda (mul on sellised püksid, mis ootavad koos minuga pikisilmi mu soovkaalu, et mul ometi tekiks mõte nad kokku õmmelda) või asenduda mingi (kaltsu)poest ostetud hilpvärgiga, mis nullib uue asja õmblemise mõtte tükiks ajaks. Albumi ostan valmis, pilte sisse sehkendama hakkan "homme" ja see "homme" ei taha kohe mitte tullallaa. Ma tean täna, siin ja praegu, et ta ei tule ka homme... APPIII!!! Naine, nõrkus on su nimeks juba pikemat aega.... ja laiskus perekonnanimeks, nagu selgub :S
Öö.
Söömine - kell saab 00:00, allakirjutanu võtab oma peki kaasa ja kobib põhku, seltsiks raamat, ristsõna ja midagi söödavat. Mõnikord on see mingi null-punkti-juurikas, mõnikord salat ja/või tomatimahl (mul on veregrupp ka tomatimahl juba), aga väga sageli võileivad. Või mingi saia-asi. Või vahvlid. Või juust puuviljadega. Teate, oleneb raamatust. "Elu Provence'is" ei saa ju lugeda, kui selle kõrvale juustu süüa ei ole - hõbekett oleks pidevalt lõuani.
Ring täis. Jeerum küll - ei suitseta, ei joo, ei näri küüsi, ei vaevle parasiitsõnade uputuses ega tunne piinlikkust päriliku kroonilise hilinemise pärast - aga ikka niiiiii pikk nimekiri negatiivseid harjumusi?! Keeldun muidugi omas amburi-süüdimatuses uskumast, et ma päris lootusetu olen, aga neist jubedustest vabanemine ei saa mitte kerge olema, ütleb realistlik kuradike mu õlal ja itsitab. Itsita-itsita, see on minu õlg, kus sa istud, vat kui tõmban naksti! ta sul istumise alt ää ja kukud kõrgelt elegantse kaarega! Ja ära unusta, sarvik, et kes pärast naerab, sellel on suurema tõenäosusega munad märjad (sest viimane naerab paremini)!
1. Hankida iseloom;
2. Vabaneda orjastavatest harjumustest.
Nii, ülesanded on olemas, vaatame, mis nendega nüüd teha saab... iseloom on põhimõtteliselt olemas - praegu alles vastsündinud kutsika tasemel, ega ta eriti ei oska siin ilmas midagi päris ise teha, aga ma proovin teda nati kasvatada. Ieska aitab, tal on kutsikate ja suuremate penidega kolossaalsed kogemused.
Harjumused... Siia tuleb nüüd natuke suhteliselt räpaseid pisiasju, nii et kes on äsja söönud, mõelgu hoolega, kas edasi lugemine on ikke mõistlik otsus. Järgneb kahtlaste tagajärgedega harjumuste loetelu kronoloogilises järjekorras.
Hommik.
Ei saa maast üles - kõigepäält silmad lahti, äratuskella vastikult reipa piiksumise pääle või vabatahtliselt. Ja siis lugema, ristsõna lahendama, maniküüri korrigeerima... mida iganes, aga kohe tegutsema küll ei hakka. Tagajärjeks suhteliselt uimane kulgemine läbi terve päeva.
Oluliste asjade edasilükkamine - teades, et ma töötan pinge all kõige paremini, olen tähele pannud, et tekitan sihilikult pingesituatsioone. Lükkan mingit tööd praktiliselt kaheteistkümnenda tunnini edasi ja siis närvitsen, et kas ikke jõuan valmis. See ei ole enam see, see ei ole fun, see ei ole mina. See on mingi vastik nakkuslik laiskus, mis võiks oma algallikasse tagasi kobida.
Päev.
Koristamise edasilükkamine - oh seda Hispaaniat... kui see ei ole "mańana"-suhtumine, siis ma küll ei tea, mis seda on. Homme. Homme koristan. Homme sätin. Homme viskan. Homme-homme-homme nagu muinasjutus "Vanaeit ja surm." Ja siis olen turts-pirts-urr, kui oma isiklises elamises tolmurullisi pean põrnitsema. Nii ei lähe mitte.
Ebaregulaarne söömine - vat see on küll kurjast. Kui just äratamise kella abil endale meelde ei tuleta, et nüüd on ülisundkorras vaja toituda, blokeerimaks maohaavade tekkimise võimalust, siis lükkub mõnikord isegi söömine mitu tundi edasi.
ÜLE-söömine - no ja kui lõpuks söömiseks läheb, siis ikke südamest, kuhjaga, kõike korraga ja palju. Te ei saa aru, kuidas suudab üks inimene süüa korraga 1.5 kilo kartulisalatit? 2-kilose praetud suvikõrvitsa (go-go-go, Puusalud, muud suvikõrvitsad ei saa teie omadele ligigi!)? 20 belgia vahvlit? Saab. Tulge minu juurde, ma näitan, et saab. Mis sellest, et ma tean, et see on kurjast, et see venitab mao välja ja paneb järjest suuremaid koguseid sööma, mis ajab lõppkokkuvõttes paksuks ja koledaks. Naine, nõrkus on sul nimeks, nagu nentis Shakespeare ühe oma tegelaskuju suu läbi.
Söömine kõikjal mujal kui laua ääres - voodis, teleka ees, arvuti kõrval... Kus iganes, aga laua ääres söön sageli ainult hommikul enne tööle tormamist. Igal pool kirjutatakse, et selline igal pool mujal söömine on kurjast, aga no kui köögilaua ääres ei saa süüa, sest köök on külm ja/või räpane ja elutoa laua äärde ei mahu, sest see on nänni ja "tähtsaid pabereid" täis - söön siis pigem diivanil teleka ees kui jätan päris söömata. Kõrtsulaua taha, muide, oma toiduga ei lubata, kui mõni andekas mõtleb soovitada otsida korralik söögilaud väljaspool oma elamist.
Enesekehtestamise ülim nõrkus - kui on vaja pikalt saata, siis sellega ma saan hakkama. Seda ma juba oskan. Aga mida ma ei oska, on õige koha pääl kõvemat häält teha ja ultimaatumeid esitada. Ma tean oma väärtust, mille pagana pärast ma ennast ometi nii sageli alla omahinna müüma nõustun? Kardan, et mind ennast saadetakse selle pääle igaveseks pikalt - ja mitte positiivsete mõtetega? Kas selle nimi võib olla alaväärsuskompleks?
Muuga tegelemine sisukate asjade asemel - ma tean, et see olen mina, kes oma viiele lapsendatud lapsele jut(l)ustab, et tuleb vahet teha "peab"-asjade ja "tahan"-asjade vahel ja need omavahel ilusti tasakaalus hoida... aga ise? Khm-khm. Kui ma "pean" tegelema mingi töise tööga või alternatiivse tööga, siis loomulikult valin variandi, et ma "tahan" hoopis SÜÜA, kududa, heegeldada, õmmelda, ristsõna lahendada, lugeda, telekat vahtida (parafraseerides Liivi Juhanit - 70 kanalit, mõtelge...) Naine, ikka veel on nõrkus su nimeks....
Õhtu.
Poolelijätmine ja edasilükkamine - ja seda ükskõik mille puhul. Õrr, kuidas see vihastab! Pesu panen likku ja lükkan pesemise edasi (teate, kuidas ligunev pesu teisel päeval haiseb?). Õmmeldava värgi lõikan välja, aga õmblemise lükkan edasi ja nii jõuab tulevane hilp juba enne valmis ja selga saamist moest ära minna, väikseks jääda (mul on sellised püksid, mis ootavad koos minuga pikisilmi mu soovkaalu, et mul ometi tekiks mõte nad kokku õmmelda) või asenduda mingi (kaltsu)poest ostetud hilpvärgiga, mis nullib uue asja õmblemise mõtte tükiks ajaks. Albumi ostan valmis, pilte sisse sehkendama hakkan "homme" ja see "homme" ei taha kohe mitte tullallaa. Ma tean täna, siin ja praegu, et ta ei tule ka homme... APPIII!!! Naine, nõrkus on su nimeks juba pikemat aega.... ja laiskus perekonnanimeks, nagu selgub :S
Öö.
Söömine - kell saab 00:00, allakirjutanu võtab oma peki kaasa ja kobib põhku, seltsiks raamat, ristsõna ja midagi söödavat. Mõnikord on see mingi null-punkti-juurikas, mõnikord salat ja/või tomatimahl (mul on veregrupp ka tomatimahl juba), aga väga sageli võileivad. Või mingi saia-asi. Või vahvlid. Või juust puuviljadega. Teate, oleneb raamatust. "Elu Provence'is" ei saa ju lugeda, kui selle kõrvale juustu süüa ei ole - hõbekett oleks pidevalt lõuani.
Ring täis. Jeerum küll - ei suitseta, ei joo, ei näri küüsi, ei vaevle parasiitsõnade uputuses ega tunne piinlikkust päriliku kroonilise hilinemise pärast - aga ikka niiiiii pikk nimekiri negatiivseid harjumusi?! Keeldun muidugi omas amburi-süüdimatuses uskumast, et ma päris lootusetu olen, aga neist jubedustest vabanemine ei saa mitte kerge olema, ütleb realistlik kuradike mu õlal ja itsitab. Itsita-itsita, see on minu õlg, kus sa istud, vat kui tõmban naksti! ta sul istumise alt ää ja kukud kõrgelt elegantse kaarega! Ja ära unusta, sarvik, et kes pärast naerab, sellel on suurema tõenäosusega munad märjad (sest viimane naerab paremini)!
posted by Ussicke | 8:39 AM
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home