Ahjutrenn

Kuigi ma ei ole kaalu peal mingit monitooringut läbi viinud, on siiski juba tunda, et keskküttega majast esimeselt korruselt ahjuküttega majja teisele korrusele kolimine oli vägagi tervislik valik.

Kõigepealt tuli kuur tühjaks kraamida. 3 tundi, neljakesi.
Siis puud kuuri laduda. 2 tundi, kahekesi (puud võrkkottides, 8 ruumi).
Iga õhtu või ülepäeviti trampimine kuuri puude järele ja täis puudekastiga jälle üles tuppa.
Puude ahju ladumine kaks korda päevas.
Ahju puhastamine tuhast kaks korda päevas.
Tuhapange väljaviimine kord nädalas.
Keskmisest tihedam prügikasti vahet tiksumine, kuna ka puudest vabanenud võrguräbalad tuleb ära visata.
Kuna ahi parasjagu tolmu tekitab - puupuru, tuhk jne - siis ülepäeviti on köögis kui toidukäitlemise ruumis vaja tolmu pühkida.
Kui ahi juba köeb, tuleb sooritada harjutusi kükki-püsti-ahjuust kangutama-tukke segama-ahjuuks kinni üsna mitu korda.

Keskküttega kodus oleksin sama aja lihtsalt lebotanud! Kõht õieli teleka ees - enamasti siiski samal ajal kudumisvardaid klõbistades, aga no ikkagi...

Ja veel - ahju omamine soodustab hommikusöögi söömist. Ma muidu säästsin kallist uneaega sellega, et ärkasin hiljem, võtsin söögi tööle kaasa ja sõin hommikusööki seal. Aga hommikune ahjukütmine eeldab 2 tundi varem tõusmist ja ahju juures valvamise ajal on väga hea rahulikult putru keeta, tee tõmbama panna, tööle lõunasöök kaasa pakkida ja just siis, kui minu lemmiklammas Shaun (www.shaunthesheep.com lehekülje andmetel siiski oinas?) asjatama hakkab, on söed parasjagu ergavad ja puder valmis, nii et teleka ette multikat kaifima ja putru näsima :)

Eks näis, mis minust kevadeks saanud on, kui kütteperiood kord läbi saab.

Seega - soovitan soojalt kõigile pekiga võitlejatele ahjukütet!

Nõmedusest, hingesittumisest ja taktitundest

.... Silmakirjalikkusest ka.

Ütlen kohe alguses ära, et see postitus ei ole klassikaline pekipesa peatükk, kus juttu söögist ja sellega koonerdamisest salenemise eesmärgil. Aga kuna kõigil paksudel on kogemusi kõikvõimalike vääksatustega nende isiku pihta, siis ma arvan, et ei ole see postitus nii väga vales kohas küll.

Hüpoteetiline situatsioon. Viibite seltskonnas, kus on igasugust rahvast - tuttavaid, pooltuttavaid, vähem tuttavaid, võhivõõraid. Üks väga hea tuttav ka. Te teate, et sellele inimesele meeldib miski väga-väga ja see miski erineb mainstreamist kardinaalselt. Võtame näituseks, et see miski on muusika. Sihuke rokipoolne, karvane. Teil tekib võimalus selle inimese kuuldes sihukest muusikat arvustada. Mida teete? Kääksute või jätate kääksumata?

Ütlen kohe otse välja, et minu muusikaline maitse (ja muudki mulle olulised asjad-inimesed) teenivad teatud kanalist alatasa negatiivset reaktsiooni ja seda detsibelle säästmata ning järjepidevalt. Inimese poolt, kes ei väsi jutlustamast, KUI oluline on taktitunne ja teistega arvestamine.

Tekib küsimus, kes on "teised"? Mina ilmselt mitte. Aga no ma olen nõme ka, nagu välja tuleb. Või misasi on "taktitunne"? Ilmselt mitte nõmedate puhul rakenduv element.

Siit tekib küsimus, miks minuga üldse suheldakse? Miks kannatatakse minusuguse seltskonda juba AASTAID? Ei oleks ju tarvis - või kuidas?